Kuidas siis mandrimesinikud Muhumaal ja Saaremaal Talvekoolis käisid, sellest saab väikese ülevaate õppereisi korraldaja Marianne silme läbi.
Toimus see kõik 25.-26.jaanuaril 2020.aastal.
Õppesõidu idee tuli üleöö, vahetult enne jõule, nagu ikka head ja põnevad asjad. Ettevalmistuseks jäi ca kuu ja seetõttu oli väike kõhedus põues: kas ikka osalejaid jätkub? Eriti veel siis, kui vahepeal pikad pühad... Sai siis natukene sisemist võitlust peetud, et kas teha õppesõit jaanuari lõpus või lükata veebruarisse. Aga määravaks sai siiski asjaolu, et 25.jaanuaril algas ju ka uus aasta - METALL-ROTI aasta. Ja kuidas siis seda ikka tähistada, kui mitte koos toredate mesinikega.
Kuupäevad paika pandud, algas ettevalmistava osa 1.etapp - kokkulepped vastuvõtjatega. Siin tuli ka esimene tagasilöök. Ühelt Saaremaa ettevõtjalt, kes lubas korraldada nö degusteerimised kui lõunasöögi, tuli äraütlemisteade praktiliselt nädal enne sõidu toimumist, et ta ikka loobub meie grupiga tegelemisest. Kusjuures ta mitte ise ei hakanud seda teavitamagi ja eelnevad kirjad olid jäänud vastuseta. Lõpuks telefonitsi kättesaamine ja temapoolne äraütlemine. Uskumatu, sest ta ise avaldas kangesti soovi, et võiksin gruppe tema juurde viia, mitte see ei olnud algselt vastupidiselt.
Aga öeldakse, kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Helistasin Aimar Laugele ja kurtsin oma muret. Aimar soovitas uue lõunasöögikoha ja sealt edasi sain ka ettevõtjad, kes rõõmuga meie 38-liikmelise grupi vastu võtsid. Etteruttavalt ütlen, et meie grupi liikmed omalt poolt täitsid vastuvõtjate müügikassat ikka väga hoolega. Kaasa sai ostetud nii Muhu õlut, ahjusooja leiba-saia kui käsitöövõid.
Õppesõidu ettevalmistava osa 2.etapp läks juba palju ladusamalt. Osalejaid jätkus, nii mesinikke kui meetarbijaid.
Tegelikult sõit Saaremaale võttis meie grupil ikkagi tükk aega - tiirutades erinevatest paikadest läbi, et osalejaid bussile võtta. Kõigi koduukse ette sõita muidugi ei saanud ja seetõttu pidid nii mõnedki tulema kokkulepitud kohta väga-väga varakult. Kohe nii varakult, et seda kellaaega ei julge siin välja öeldagi. 😳
Koolituse osa algas Tallinnast, kui bussi sisenes Aleksander Kilk. Ja sel mehel juba juttu jätkub ning väga põnevalt. Kasutamata ühtki materjali, kõik info talle pähe talletatud. Lihtsalt uskumatu! Saime palju huvitavat infot nii saarele sõites kui sealt ka tagasi tulles.
Tegelikult nii meil need õppesõidud käivadki, et alati on keegi tark inimene mikrofoniga esimeses pingis, kes jagab oma mesindusalaseid teadmisi. Ja teised kuulavad ning soovi korral arutlevad kaasa.
Kilomeetrid kaovad märkamatult. Me tegelikult praamile minnes sõitsimegi nö minut-minutisse, et mitte praamilt maha jääda. Päevakava oli tihe.
Kui mandril oli sombune ilm, siis Muhumaa ootas meid päikesega.
Ja loomulikult heatujulise Aimariga, kes kohe minuga riidlema hakkas: miks ma talle ei olevat hommikul ette helistanud, et me ikka praamile jõuame ja üldse Muhumaale tuleme. Tema olevat alles ärganud. Teades Aimarit, siis ei võtnud ma seda osa tema jutust üldse mitte tõsiselt. Kell oli ju ka kaugelt üle keskpäeva.
Aega polnud raisata ja kohe asusimegi Hellamaa Külakeskuse maja saali Aimarilt õpetussõnu kuulama.
Tegelikult oleksid mesinikud muidugi Aimarit kuulanud seal veel tunde ja küsimusi esitanud, kuid keegi peab olema see paha inimene ja selle idülli lõpetama. Eks ma olen see paha inimene harjunud olema, aga igatahes ajasin ma rahva õue, et liikuda Aimari kodu poole mesilasi vaatama.
Keegi grupist lausus, et peaksin drooni muretsema, siis hea kõrgelt filmida, kui pikk rivi mesila poole liigib.
Järgmine ligiastuja aga ütles, et õppereisile pandud vale nimi: mis Talvekool - Kevadkool oleks õigem nimi olnud. +6 kraadi ja päike tekitasid tõesti selle tunde ja ega siis peagi kalendrisse vaatama, et tegelikult oli 25.jaanuar.
Aimar polnud kade mees. Nii mitmelgi tarul võttis katuse maha ja näitas, mida ta mummud hetkel seal tarus ka mõtlevad.
Osad mummud aga olid ise tulnud päikesevanni võtma. Või tulid nad pärast seda, kui me olime neid häirinud?! No mitte ei märganud, sest tegin fotosid rahulikult siis, kui grupp oli edasi liikunud.
Aimari juures oli palju uudistamist. Mesinikel küsimusi jätkus....
Aimar Lauge on väsimatu töömees ja sama väsimatu on ka tema isa. Puutööd ju ikka isa tehtud, kes on kuldsete kätegatöömees. Ja kes tuli ka neid hullusid mandriinimesi vaatam, kes ie taha talvel püsida rahulikult oma kodus. 😎
Mittemesinikud uudistasid ka hoolega. Eriti seal, kus asusid meeriiulid. Ja soovijate kottidesse mahtus hulgaliselt Muhu mee purke. Ka mesinikud ostsid neid. Ikkagi meretagune kraam...
Väga maitsev mesi. Minul juba järgi proovitud nii pannkookide peal kui ka lihtsalt lusikaga purgist limpsides. Kui sellises pakendis purki näete, ostke kindlasti...
Tunnid läksid ja kõht hakkas nõudma oma osa. Lõunasöögile oodati meid Muhu Restos.
Toiduportsjonid, mis lõpuks lauale jõudsid, olid suured ja maitsvad. Vastupidiselt Rüütli SPA hotellile, kus kell 19.15 õhtu-buffeele minnes ootasid tühjad anumad. No paar salatilehte ikka sain ja magusat kooki oli ka saadaval, millest ma ise vabatahtlikult loobusin. Aga kui buffet-õhtusöögi maksumuseks on 12.-eurot, siis ikka paneb mõtlema...
Tegelikult lausa uskumatu, sest õhtusöögiaeg oli ette nähtud 17 - 20.00. Aga õnneks olid teised õppesõidul osalejad targemad ja juba kella 18-st sööma läinud ja kõhud täis saanud. Mina elasin ka õhtu üle, sest lõunasöök oli veel kõhus täielikult tunda.
Kuid vaade hotellitoa aknast oli suurepärane.
Millele kulub mesinike õhtune aeg, kui ollakse õppesõidul. Ikka omavahelistele mesindus-aruteludele. Ja sellealast juttu oli jätkunud ka SPA-saunalaval. Võib-olla ka basseinis ujudes ja mullivannis istudes. Ei tea, ei osalenud. Eelnevad magamata ööd andsid tunda ja ma valisin võimaluse korralikuks väljapuhkamiseks... Pole ma ju ka mesinik....
Toimus see kõik 25.-26.jaanuaril 2020.aastal.
Õppesõidu idee tuli üleöö, vahetult enne jõule, nagu ikka head ja põnevad asjad. Ettevalmistuseks jäi ca kuu ja seetõttu oli väike kõhedus põues: kas ikka osalejaid jätkub? Eriti veel siis, kui vahepeal pikad pühad... Sai siis natukene sisemist võitlust peetud, et kas teha õppesõit jaanuari lõpus või lükata veebruarisse. Aga määravaks sai siiski asjaolu, et 25.jaanuaril algas ju ka uus aasta - METALL-ROTI aasta. Ja kuidas siis seda ikka tähistada, kui mitte koos toredate mesinikega.
 |
Roti-aasta sümbol |
Aga öeldakse, kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Helistasin Aimar Laugele ja kurtsin oma muret. Aimar soovitas uue lõunasöögikoha ja sealt edasi sain ka ettevõtjad, kes rõõmuga meie 38-liikmelise grupi vastu võtsid. Etteruttavalt ütlen, et meie grupi liikmed omalt poolt täitsid vastuvõtjate müügikassat ikka väga hoolega. Kaasa sai ostetud nii Muhu õlut, ahjusooja leiba-saia kui käsitöövõid.
Õppesõidu ettevalmistava osa 2.etapp läks juba palju ladusamalt. Osalejaid jätkus, nii mesinikke kui meetarbijaid.
Tegelikult sõit Saaremaale võttis meie grupil ikkagi tükk aega - tiirutades erinevatest paikadest läbi, et osalejaid bussile võtta. Kõigi koduukse ette sõita muidugi ei saanud ja seetõttu pidid nii mõnedki tulema kokkulepitud kohta väga-väga varakult. Kohe nii varakult, et seda kellaaega ei julge siin välja öeldagi. 😳
Koolituse osa algas Tallinnast, kui bussi sisenes Aleksander Kilk. Ja sel mehel juba juttu jätkub ning väga põnevalt. Kasutamata ühtki materjali, kõik info talle pähe talletatud. Lihtsalt uskumatu! Saime palju huvitavat infot nii saarele sõites kui sealt ka tagasi tulles.
 |
Aleksander Kilk oma teadmisi jagamas |
Tegelikult nii meil need õppesõidud käivadki, et alati on keegi tark inimene mikrofoniga esimeses pingis, kes jagab oma mesindusalaseid teadmisi. Ja teised kuulavad ning soovi korral arutlevad kaasa.
 |
Õppereisil osalejad huviga kuulamas |
Kilomeetrid kaovad märkamatult. Me tegelikult praamile minnes sõitsimegi nö minut-minutisse, et mitte praamilt maha jääda. Päevakava oli tihe.
 |
Ja nii need kilomeetrid kadusid.... |
Kui mandril oli sombune ilm, siis Muhumaa ootas meid päikesega.
 |
Muhumaa tervitas meid päikesega |
Ja loomulikult heatujulise Aimariga, kes kohe minuga riidlema hakkas: miks ma talle ei olevat hommikul ette helistanud, et me ikka praamile jõuame ja üldse Muhumaale tuleme. Tema olevat alles ärganud. Teades Aimarit, siis ei võtnud ma seda osa tema jutust üldse mitte tõsiselt. Kell oli ju ka kaugelt üle keskpäeva.
Aega polnud raisata ja kohe asusimegi Hellamaa Külakeskuse maja saali Aimarilt õpetussõnu kuulama.
 |
Aimar Lauge õpetussõnu jagamas |
 |
Jalutuskäik Aimari mesilasse |
Keegi grupist lausus, et peaksin drooni muretsema, siis hea kõrgelt filmida, kui pikk rivi mesila poole liigib.
Järgmine ligiastuja aga ütles, et õppereisile pandud vale nimi: mis Talvekool - Kevadkool oleks õigem nimi olnud. +6 kraadi ja päike tekitasid tõesti selle tunde ja ega siis peagi kalendrisse vaatama, et tegelikult oli 25.jaanuar.
Aimar polnud kade mees. Nii mitmelgi tarul võttis katuse maha ja näitas, mida ta mummud hetkel seal tarus ka mõtlevad.
 |
Tarude juures praktilisel vaatlusel |
 |
Mesimummud päikesevanni võtmas |
Aimari juures oli palju uudistamist. Mesinikel küsimusi jätkus....
Aimar Lauge on väsimatu töömees ja sama väsimatu on ka tema isa. Puutööd ju ikka isa tehtud, kes on kuldsete kätegatöömees. Ja kes tuli ka neid hullusid mandriinimesi vaatam, kes ie taha talvel püsida rahulikult oma kodus. 😎
 |
Aimar koos oma väsimatu abilisega, isaga |
Väga maitsev mesi. Minul juba järgi proovitud nii pannkookide peal kui ka lihtsalt lusikaga purgist limpsides. Kui sellises pakendis purki näete, ostke kindlasti...
 |
Muhu mesi - soovituslik ost |
Tunnid läksid ja kõht hakkas nõudma oma osa. Lõunasöögile oodati meid Muhu Restos.
Toiduportsjonid, mis lõpuks lauale jõudsid, olid suured ja maitsvad. Vastupidiselt Rüütli SPA hotellile, kus kell 19.15 õhtu-buffeele minnes ootasid tühjad anumad. No paar salatilehte ikka sain ja magusat kooki oli ka saadaval, millest ma ise vabatahtlikult loobusin. Aga kui buffet-õhtusöögi maksumuseks on 12.-eurot, siis ikka paneb mõtlema...
Tegelikult lausa uskumatu, sest õhtusöögiaeg oli ette nähtud 17 - 20.00. Aga õnneks olid teised õppesõidul osalejad targemad ja juba kella 18-st sööma läinud ja kõhud täis saanud. Mina elasin ka õhtu üle, sest lõunasöök oli veel kõhus täielikult tunda.
Kuid vaade hotellitoa aknast oli suurepärane.
Millele kulub mesinike õhtune aeg, kui ollakse õppesõidul. Ikka omavahelistele mesindus-aruteludele. Ja sellealast juttu oli jätkunud ka SPA-saunalaval. Võib-olla ka basseinis ujudes ja mullivannis istudes. Ei tea, ei osalenud. Eelnevad magamata ööd andsid tunda ja ma valisin võimaluse korralikuks väljapuhkamiseks... Pole ma ju ka mesinik....
Kommentaarid
Postita kommentaar
Kommentaar blogist